Tallinna Metodistikiriku fuajee

Armastuse tee

Kas tead - kust läheb armastuse rada?
Kas tead - kust kulgeb andestuse tee?
Kas tutvunud sa oled Kolgataga
ja tead, et ristitee viib elusse?

Kas tohin kõneleda, sest süngest rajast
mõnd sõna raskest lunastuse teest?
Ma räägin Päästjast - suurest armastajast,
kes surma läinud pilkajate eest.
*.*.*

Taas aovalgus koitnud üle linna,
on kaste pisaraina roosidel.
Tuul puistab piisku musta mullapinda
ja värisevad kibuvitsad veel...

Üks käsi toorelt lõhub okasroosi,
seab oksi, okkaid, et neist valmiks pärg.
Ta punub hoolsalt, küsimata sellest,
et käsi punudes ju verest märg.

Üks käsi hööveldamas ristipakku -
ja meister hoolega teeb tähtsat tööd.
Ei isandale siiski vastu hakand
ehk öeldi küll, et - Kristusele teed!

Üks hõbetükke sädelevaid vaatleb -
kuid pilgus peegeldub ränk pettumus...
Liig odavalt on sõbra surma saatnud,
kuis tundus esialgu tasu suur?...

Üks käsi surub pähe ränga krooni -
ja ümber lauba kaardub kibuvits.
Näol verepisaraid ja valujooni -
kuid armu ta ei siiski anu - miks?

Õlg vabatahtlikult on risti kandmas,
jalg astub ohakaist ja kivest tihkel teel.
Ju paistab päiksekullas õudne küngas -
kaks risti seal on ootamas ju ees.

Ja Kolgatale kolmas ristki püstub -
üks käsi taas lööb naelu lihasse...
Kuid järsku valgus linna-pea-lael kustub,
päev inimeste tegu häbeneb.


Seal ripub Jeesus! Ja nii teotust kandes
ta kannab inimkonna traagikat...
Sest patu needmisesse vange
vaid süütu veri lunastada saab.

Ja pilvituse õudses, mustas leinas
ka värisevad kaljud, vaarub maa...
Ja poolitub tekk templi pühas seinas,
et patune võib sinna vaadata.

Taas aovalgus koitnud üle linna,
on kaste pisaraina roosidel.
Tuul ristilt verepiisku puistab mullapinda,
vaid värisevad kibuvitsad veel...
*.*.*

Tead nüüd, kust läheb armastuse rada?
Tead nüüd, kust kulgeb andestuse tee?
See ohakaist ja kivest tihke rada
viib ristini ja sealt siis - elusse!


/Laine Sundja/