Ainult üks samm
teekäija22. mai 2003 6:00
Üks inimene, üks teekäija, lamab maanteetolmus. Ta ei hinga. Tema süda on lakanud töötamast. Organismis toimuvad tormilised ümberkorraldused: toimub elu võitlus surmaga. See on kliiniline surm.
Pole oluline, millisena on see inimene maailma sündinud või kuidas on möödunud tema lapsepõlv, noorusaastad. Pole olulised valusse lämbuv süda murepäevadel ega õnnest lõhkeda ähvardav rind rõõmupäevil. Maas lamaval teekäijal pole enam asja meie maailma raputavate sündmustega.
Praegu on olulised vaid üürikeses elus langetatud igavikulised otsused.
Tundus, et see, mida alati rohkelt oli, on aeg. Oli aega unistada, aega elu nautida, plaane teha ja plaane ellu viia. Oli aega teha tööd ja nautida oma töö vilju.
Ühel hetkel aga sai otsa just aeg.
Tiksuvad elu viimased viis minutit.
On saabunud hetk, kus tuleb astuda viimane samm. Samm maailma, mis ootab meid peale surma.Enam ei oma mingit tähtsust vaidlused “on-ei ole”. Tõde kirgastub peale viimast sammu.
Lõõskava päikese tummas tuuletus vaikuses on kuulda vaid meditsiiniinstrumentide kõlksatusi ja meedikute hingeldust. Vaimusilmas võime näha ka valgus- ja pimedusinglite leegione ootamas saabuvat hinge. Ka neil pole veel sõnaõigust, sest…on veel võimalus, et inimesele antakse lisaaega: meedikud ju tegutsevad.
Armas lugeja, soovin Sulle tarkust kasutada oma aega peale kõigi muude toimetuste ka igavikuliste otsuste langetamiseks. Ära peta end kirjatarkade traktaatide ega usuliste kombetalitustega, ei evolutsiooni- ega revolutsiooniteooriatega. Kõik see on hea, kuid ei asenda TÕE tunnetust omas südames ega oma südame isiklikke otsuseid tunnetatud TÕE kohta. Sest kõik astuvad oma viimase sammu esma- ja ainukordselt elus.
Ärgu olgu see, mis meid peale viimast sammu ootab, kellelegi igaveseks ehmatuseks ega igaveseks piinaks.
posted by Ingrid | 18:54
2 Comments:
Ma ei kirjutaks seda kommentaari kunagi, kui sa poleks palunud mul seda teksti lugeda. Nüüd tunnen kohustust anda tagasisidet. Ma ei taha sind ümber veenda - ma arvan, et ma ka ei saa seda teha nagu sina ei saa mind selles aspektis ümber veenda. Aga ma lihtsalt tutvustan sulle oma mõtteid.
Me oleme selles mõttes erinevad, et minu jaoks ei ole ega saa kunagi olema _tõde_ kui niisugust.
Pratchetti Surm harrastab ütelda "Õiglust ei ole. Olen ainult mina" (noh, tema ütleb suurtähtedega). Ma parafraseeriksin seda "Tõde ei ole. Oleme ainult meie, inimesed". Ja meie kokkulepped. Loomulikult kokkulepete sees saame üksikutele faktidele oma loogilises süsteemis tõeväärtust omandada, aga väljaspool inimesi ei ole tõde. Ei ole midagi tunnetada.
Oleme ainult meie. Ning me ise vastutame selle eest, et maailm oleks õiglane ja hea. Kui midagi on valesti, siis oleme selles süüdi meie, inimesed, ja kui midagi on hästi, siis oleme selle teinud meie, inimesed. Aga hästi-halvasti on ka meie enda otsustada. See on maailm, mille me oleme loonud ja siin me peame elama. Ja kohut mõistame ise, või ei mõista, kui ei soovi.
Me vastutame oma maailma eest. Kui me selle hävitame, siis oleme selle otsuse ise teinud ja me ei saa kunagi midagi asemele.
Iga samm, mida me teeme, on ühtlasi inimkonna samm. Ja ma loodan, et me mõtleme sellele, et iga samm, mis me teeme, ei viiks inimkonna ja maailma hävitamise poole.
Tatsutahime
Tänan, et seda sissekannet lugesid ja tore, et enda seisukoha sõnastasid.
Tõde on universumis eksisteeriv materiaalne ja mittemateriaalne maailm. Inimese osa universumi tekkes, olemasolus ja edasises kujunemises on olematu.
Kuid igas inimeses on osa sellest universumist ja iga inimene kogu oma olemisega on üks väike maailm.
minu jaoks ei ole ega saa kunagi olema _tõde_ kui niisugust.
Meie kõigi jaoks on esimeseks tõeks meie sünni ime alates meie isa ja ema geneetiliste koodide ühildumisest. Kõigi meie jaoks on absoluutseks tõeks meie surmahetk, surmamüsteerium oma hoomamatuses.
Enne meie elu algust ja peale meie surma pole meil võimalust milleski sõna sekka öelda. Ei õigluses ega ülekohtus, ei heas ega halvas.
Universum jääb kestma ka siis kui viimane inimene planeedilt Maa kaob.
Jah, me vastutame maailma, s.o. inimeste eest!
Sellepärast ma ka oma väikese mõtiskluse kunagi Delfis kirja panin. Kogu sellele järgnev kommentaarium oma poolt ja vastuargumentidega on kusagil netiarhiivides.
Siia kopeerisin ta palju hiljem, seetõttu pole ka kommentaare.
Postita kommentaar
<< Home